Metsade sääst
olla pala uudseleivast, kausitäis värsket leent tapetud kodulooma lihast jne.
Hiite ja pühapuude pärimustele on väga iseloomulik motiiv, et see, kes püha puud või
metsatukka rüvetab, tabab mingisugune karistus. Tüüpiline on, et tal kas hukkuvad
kariloomad või ta haigestub. Mõnikord on hiiepuude raiumine muistendi kohaselt
toonud kaasa raiuja surma.
Folkloristid on täheldanud muistendites aja jooksul toimunut huvitavat muutust.
Olukorras, kus rahva usund kujutas endast poolkristliku segausundit, hakkasid
endised tabu põhjendused rahva mälus ununema. Kuid veendumus, et pühapuud ei
tohi rikkuda püsis alal. Nii leiti vanale puutumatuse keelule uusi, oma ajale sobivaid
põhjendusi. Näiteks on vanemate kirjapanekute järgi peetud pühapuuks Sipa pärna
Märjamaal. 20. sajandi esimesel veerandil tahtnud maaomanik, kelle maal puu asus,
puud maha raiuda. Kuid, nagu folkloristid nüüd kirja panid, ei julgenud ta seda teha,
annaabi.ee 
