Mina keskaegses linnas linnakodanikuna
külmkappidest ja mikrolaineahjudest. Tehnikast
oluliselt minu eluolude juures rääkida ei saagi, küll aga
saan rääkida tohutust mürast, mis mind paratamatult
majas saadab.
Nimelt on siin- keskaegses linnas kombeks, et
linnaelaniku, antud juhul siis minu kodu on ühtlasi
käsitöölisele töökojaks, kaupmehe laoruumiks ning
kontoriks. Kujutage siis ette sellid ja õpipoisid taovad
siin üksteisega võidu, laudsepad saevad tünnilaudu ja
mida kõike siin veel ei toimu. Elu nagu
segasummasuvilas.
Rääkides minu elutempost siis sõltub see oluliselt
päeva pikkusest. Kui koit eha üle katet hakkab
virvendama tõmbun koju ära. Kodu on minu kindlus, või
siis ka teiste kindlus.
Aknaavad sulen alati luukidega, see on keskaegne
ohutussüsteem. Jama on selles, et kuna mul elektrit ei
ole siis vahaküünlad on kallid, rasvaküünaldest pole ka
erilist kasu, rääkimata õlilambist, mis samahästi kui ei
põlegi, valgust ta igatahes piisavalt ei tekita.
annaabi.ee 
