Fred Jüssi
juba tekkima jääkirme, rästaste laul heliseb kristallselgelt.
Nüüd ei sega tuuleõhk enam konnakontserti ja helide
värvidki on jaheduses hoopis kirkamad. Kell pool kümme
hakkab lendama nepp, rästad ja punarind on lauluhoos, pool
tundi hiljem turluututab raba pool sookurepaar, ju on neil
kusagil vanade turbaaukude kandis pesapaik. Vantsin Tiiu augu juurde (räägitakse, et kunagi
leidnud selle lohu juures kurva otsa metsaeksinud tüdruklaps Tiiu) ja kuulan üle võttepaiga. Konni
on. Segaseltskond rabakonna enamusega. Sobib. Pärast südaööd hakkab läheduses hüüdma
händkakk ja jääbki hüüdma. Kolmveerand ühe ajal laulab lühidalt ka karvasjalg-kakk, aga vaikib
samas. Viin mikrofonid seekord pisut tuulekindlamad suundmikrofonid kolmjalaga vette rohu
sisse, vean kaabli välja ja jään oksarisus kükitades ootama. Konni on vähem kui möödunud aastatel.
Ühel pool lohku on mets maha võetud.
annaabi.ee 
