Referaat: Bruno Lukk - Eesti pianismi isa
Brahmsi ja Vitolsi klaverimuusikat ning Liszti seadeid Bachi orelimuusikast.
Tolleaegne kriitika oli pianisti suhtes soosiv. Leiti, et tegemist on juba väljakujunenud
muusikuga, kes valdab suurepäraselt tehnikat ning suhtub tõsiselt esitatavatesse teostesse.
Negatiivseks peeti lüürika vähesust mängus. Karl Leichteri hinnangul oli Luki mäng võrdne
välissolistidega, mis tõstis ta siinsete pianistide hulgas esikohale.
1930. aastate lõpus esines Lukk juba segakontsertidel, mängis mitmesugustes
ansamblites ja saatis teisi interpreete, samuti astus ta üles solistina sümfooniakontsertidel.
Samasse kümnendisse mahub ka osavõtt kahest konkursist: Chopini nimeline konkurss
Varssavis 1937, ning Ysaÿe nimeline konkurss Brüsselis 1938. aastal. Temast oli kujunenud
üks Eesti tunnustatumaid pianiste. Lukk ise ei pidanud ennast "konkursipianistiks" ja üritas
hiljem igasugustest võistlustest pigem eemale hoida.
annaabi.ee 
