sajand. Rüütlikirjandus on ilmalik, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandussuund. Lüürika levis rüütlilaulikute esitusel. Rüütlikirjandusele on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja -vooruste idealiseerimine. Rüütlilaul on segapäritoluga, tema juured ulatuvad klassikalisse ladina luulesse, see on mõjutatud keskladina vaimulikust luulest, vagantide ladina- või segakeelsest luulest ning rahvalikust laulust. Ränd- ja rüütellaulikud olid keskaja külades ja lossides rõõmutoojaks. Rüütlilaulu värsid elasid esialgu vaid laulduna ja pandi kirja alles hiljem.Teadaolevalt sai rüütlilaul alguse 11.sajandi lõpul Lõuna-Prantsusmaa arenenuimast piirkonnast Provence'ist. Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul 11.saj lõpust. Laulikuid oli mitmest seisusest nii kõrg- kui alamaadlike hulgas, samuti valitsejaid ja naislaulikuid
botaanikas ja teistes loodusteadustes ning ka filosoofias. Araabia õukondade eeskujul levis Euroopas "ilusa elu" kultus, õukonnaluule ja -muusika. Suur osa Euroopas tuntud pillidest on araabia päritolu. RÜÜTLILAUL on segapäritoluga, tema juured ulatuvad klassikalisse ladina luulesse (Ovidius, Horatius), ta on mõjutatud keskladina vaimulikust luulest, vagantide (rändavad kleerikud või skolaarid) ladina- või segakeelsest luulest ning rahvalikust laulust. Rüütlilaulikud esindavad väga erinevaid seisusi, nende hulgas on kuningaid, kõrg- ja alamaadlit, kleerikuid ja linnakodanikke, tekstides ja muusikas me mingeid seisusevahesid ei näe. Rüütliluule pole praktikas kunagi eksisteerinud ilma muusikata, poeet oli ühtlasi ka laulik, kes tavaliselt oma laule ise esitas. Lauldi lähedaste inimeste kitsas ringis, selle seltskonna isikuid on sageli tekstides mainitud. Laulja võis end ise mingil pillil saata