"segakavade" - 1 õppematerjal

Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus

Eriti võiks siin mainida Berliozi, kes suuresti arvestas Pariisi intellektuaalide (sealhulgas muidugi ta ise) kirjandustundmisega, näit draamalikus sümfoonias ,,Romeo ja Julia" ning vokaalsümfoonilises suurteoses ,,Fausti needmine". (Berliozi muusikale, eriti suurvormidele on iseloomulik teaterlikkus ­ teos on nagu nähtamatu draama, mille iga kuulaja enda jaoks oma kujutluses loob Berliozi kaasabil.) Ja selle alateema lõpuks veel üks kommentaar 19. sajandi esimesel poolel tüüpiliste segakavade kohta. (Seda kommentaari võiksite kasutada ka mõne muu punkti juures.) Eriti 19. sajandi esimesel poolel oli instrumentaal- ja vokaalmuusika põimimine kontserdikavades tavaline, ja selles kajastub ka püüe kirjandust ja muusikat, heli ja sõna ühendada. Teiseks põhjuseks oli ikka veel veidi harjumatu olukord -- puhta e absoluutse instrumentaalmuusika kuulamine. See selgitab veelgi, miks vokaalsümfoonilises muusikas pöörduti sageli sümfoonia ja kantaadi ühendamise poole.