Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Muusikateos oli nüüd kui kunstiteos, selle nautimine ei olnud enam küllaldane, muusikat pidi ka
mõistma. Selleks tuli teoseisse süveneda; veelgi parem, kui kuulaja tundis ka autori elulugu ja
tõekspidamisi ning mõistis, miks ja kuidas teos on komponeeritud. Kuulamise lihtsustamiseks
andis publik 18. sajandi lõpul mitteprogrammilistele teostele, näiteks Haydn'i sümfooniatele, tihti
programmilisusele viitavaid nimetusi. Et muusika süvitsi mõistmisest oldi huvitatud, hakkasid
kaduma segakavad: kui enne 19. sajandi keskpaika tükeldati suurvormid osadeks ning vahepeal
5
olid ansamblid ning aariad, siis nüüd hakati sümfooniasse suhtuma kui tervikteosesse. 19. sajandi
keskpaiku kujunes välja tüüpkava: avamäng, kontsert, sümfoonia.
Teine oluline mõiste oli poeetiline muusika: see on seotud romantilise ideega, et kunst võib tõusta
annaabi.ee 
