Fjodor Mihhailovitš Dostohevski
sest armastas teda. Hetkegi ei lastud teda õnnes lõõgastuda, sest tema tee pidid ulatuma
lõpmatusse.
Ta loomingus on iga seina, iga inimnäo, iga varjava voldi taga igavene öö ja hiilgab igavene
valgus. Ta oli elumärganult ja saatuselt kõigi olemasolude hõim. Surma ja hullumeelsuse,
unelma ja põlevselge tõelisuse vahel asub tema maailm. Igal pool ulatub ta isiklik probleem
inimkonna lahendamatu probleemini. St. elamist seespoolsusele.
Seespoolse elamuseta pole Dostojevskit olemas. Kui saatus ta kõrgele tõstab, siis üksnes
selleks, et teda tõugata veelgi sügavamasse kuristikku, et õpetada talle ekstaasi ja meeleheidet
kogu laiust. Iial ei kaitse ta end oma saatuse vastu, iial ei tõsta ta rusikat püsti. Ta tundis
saatusliku käe pühadust, oma saatuse traagilisviljakat mõtet. Ta kannatustest võrsub
armastus kannatuse vastu.
II
annaabi.ee 
