E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
väravavahi kambrikeses vangis oli. Uneta öö, kuuldud surma-kisa ja hirmus vaatepilt ta
silmade ees oftd Krõõda nii nõrgaks teinud, et ta sulaste toetusel vaevalt jalgu suutis liigutada.
Ta talutati puutumata jäänud ree juurde.
«Sinu poeg on armu leidnud,» ütles komtuur lahkelt. «Sa võid veel viimast korda teda
vaadata,
enne kui ta vangitorni heidetakse, kust
225
enam pääsemist ei ole. Sulased, tõmmake mehed kottidest välja!»
Kottide suud seoti lahti, võeti seesolevate talupoegade käest enne mõõgad ja kirved ara ja
kisti neid endid karvupidi kottidest välja. Üks langes kõhe põlvili ja hakkas lõdisedes armu
paluma. Teised jäid pead norgus seisma ja ootasid tummalt surmahoopi. Krõõt vahtis pärani
silmil nende otsa. Priidut ei olnud nende hulgas!
«Kus Risti Priidu on?» küsis komtuur kulmu kortsutades.
«Siimu Madise ree peal ta vist oli,» ütles üks talupoegadest pool-tahtmata.
«Kus see regi on?»