Elavhõbe
inimesed. Mürgistatud elujõuetud kalad olid kergemini väljapüütavad ja suurendasid kalurite
saake, neist toitusid ka linnud. Kalajahu kaudu jõudsid mürgised elavhõbedauhendid isegi
koduloomade menüüsse. Enam kui veerand sajandittagasi ostis Iraak Mehhikost
elavhõbedaühenditega puhitud seemnevilja. Viljaterad olid spetsiaalselt värvistatud
pruunikas-punaseks ja talunikele teatati, et vili on söögiks kõlbmatu ja mürgine ning sobib
vaid seemneviljaks. Talunikud aga hoiatust ei uskunud. Väliselt olid viljaterad kvaliteetsemad
kui kodumaised ja värvaine oli teradest väljapestav. Nii hakati viljast küpsetama leiba ja
teradega toitma kodulinde. Viljaterades sisalduvad orgaanilised elavhõbedaühendid sattusid
leiva ja linnumunade koostisse ning toiduga inimorganismi. Mõne aja pärast algasid inimestel
haigusnähud ja mürgistatute arv kasvas Iraagis laviinina. 1972. aasta algul raviti ametlikel