lehetäisis nende sigimie faasis: kahjuri arvukus alaneb suviseks sigimise tipphetkel tunduvalt (Must, 2012). Jooksiklased mõjutavad elupaikade taimekoosluis, süües teatud taimeliikide seemneid. On tehtud katseid ning need on nädanud,et jooksiklase mõjul väheneb laialeheliste umbrohtude, nt valge hanemalts, rebasein osakaal ja nende võime konkureerida kõrrelistets ümbrhogua. Nii saavad kõrrelised võimaluse saavutada ülekaal põllul, kus on palju seemnetoidulisi liike. Ükski taimeliik ei kao nende tegevuse tõttu (Must, 2012). Kasutatud kirjandus Haberman, H. (1968). Eesti jooksiklased. Tallinn: kirjastus Valgus. Lk 17- 18; 21-27; 32 -33. (2.04.2015) Merivee, E., Must, A., Kruus, M. (2012). Seemnesööjad. - Jooksiklased Eesti Loodus köide nr. 9. Kättesaadav: http://www.eestiloodus.ee/artikkel4782_4760.html (4.04.2015) 7 Tamm, A
20. sajandi alguses ja keskel valitses uute kemikaalide suhtes suur optimism. Võimalikele negatiivsetele kõrvalnähtudele suuremat tähelepanu ei pööratud. Alles 60. aastate algul, suurelt osalt Rachel Carsoni tuntud raamatu "Hääletu kevad" ilmumise järel, hakati tõsiselt arutama kemikaalide kasutamise külgi. Debatt käis peamiselt elavhõbedat. Debatt käis peamiselt elavhõbedat sisaldavate ainete kasutamise üle viljaseemnete kaitseks seenkahjustuste eest. See tabas raskelt seemnetoidulisi linde, näiteks talvikuid, kes sõid elavhõbedat sisaldavat seemet, samuti seemnetoidulistest elatuvaid röövlinde. Mitme linnuliigi arvukus vähenes tunduvalt. 60. aastate lõpus piirati elavhõbedaühendite kasutamist viljaseemnete töötlemisel ja lindude arvukus on taas tõusnud. Teadust, mis tegeleb mürkide muutumise ja mõjuga, kutsutakse toksikoloogiaks. Et aru saada, kuidas mürgid looduses muutuvad ja levivad, on vaja ökoloogilisi teadmisi. Ökotoksikoloogia on nende
annaabi.ee 
