Homogeense paaridevaliku all mõistetakse sarnaste loomade paaritamist, kellel on ühesugune põlvnemine, ühtlik kehaehituse tüüp ja sarnased jõudlusomadused. Homogeense paaridevaliku eesmärgiks on saada vanemate feno- ja genotüübiga sarnane järglaskond, kellel oleks põlvkonniti püsivad tunnused ja omadused. Homogeense paaridevaliku kõrgem aste on inbriiding e. sugulusaretus. Inbriidingut mõõdetakse inbriidingukoefitsiendiga FX ja suguluskoefitsiendiga RXY. Sõltuvalt sellest, kas seemenduspartneritel on ühine eellane kuni vanemate 5-nda põlvkonnani või kaugemal on tegemist sugulusaretusega ja mittesugulusaretusega (autbriiding). Homogeenset paaridevalikut rakendatakse tavaliselt kultuurtõugude juures, kus on saavutatud hea jõudlusvõime ja tugev tervis. Inbriiding on tavaliselt soodne, sest suureneb samade geenide sagedus ja homosügootsuse tõus. Probleemiks on aga, et samasuguse tõenäosusega saavad kokku retsessiivsed geenid ja moodustub homosügootne retsessiivne genotüüp
annaabi.ee 
