Pistesääsklased
Oma õrna
kehaehituse tõttu on nad niiskuse ja varjulembesed ning tuul ja päike ei meeldi neile samuti.
Enamuse ajast veedavad nad põõsastikus, tihedas rohus jne (Remm, 1954).
Valmikujärk kestab mõned kuud. Pistesääsklased toituvad inimese, kodu- ja metsloomade
verest. Isasloomad verd ei ime. Emasloomadel on vereimemine aga hädavajalik, vastasel
korral ei hakka nende kehas arenema sugurakud (Remm, 1954).
Pärast õnnestunud vereimemist lendab mõnda varjulisse kohta seedlema. Mõne päeva pärast
ta muneb. Selline imemine ja munemine võib toimuda suve jooksul mitu korda, juhul kui
sääsk ei hukku (Remm, 1954).
Isasloomade eluiga on aga lühem. Tavaliselt ollakse suurtes parvedes ja oodatakse
emaslooma saabumist, et ta viljastada. Pärast paaritumist isasloomad kaua enam ei ela. Nende
seemnerakud aga säilivad emaslooma seemnehoidlas (Remm, 1954).
4. Kokkuvõte
Pistesääsklased on väga tülikad putukad, nad on inimeste ja koduloomade välisarasiidid.