Meditsiiniajaloo konspekt
muistsest vabadusvõitlusest (katk 1208. a).
Levinumatest nakkushaigustest olid düsenteeria ja teataval määral ka rõuged
endeemilist laadi, seda võib öelda ka mõnede lastehaiguste (nt leetrid ja sarlakid)
kohta, tüfoidsed palavikud olid pigem epideemilised. Sageli levisid ka endeemilised
tõved epideemiliste puhangutena, mis haarasid suuremaid või väiksemaid piirkondi.
Epideemiad olid sageli sesoonsed, seedenakkuste puhul puhkesid nad eeeskätt suvel-
sügisel kordudes perioodiliselt, tavaliselt mitte sagedamini kui 5-6 aasta tagant.
Rõugetesse surdi valdavalt kevadtalvel. Põdemine oli seotud eaga, mitmed haigused
laastasid eeskätt laste ridu, nt sarlakite puhul domineerisid surnute seas kahe-aastased,
difteeria puhul veidi vanemad lapsed, läkaköhasse surid aga kuni aastased. On ilmne,
et sellistes oludes, kus nt rõugetest puutumata võis jääda vaid u 1% elanikkonnast,