Seep ja sünteetilised pesuvahendid
Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal baltisakslastelt.
Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga
segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda
kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati
lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutamaseebikivi. Taludes
kasutati omakeedetud seepi veel peale Teist maailmasõda.
Kodune seebivalmistamine
Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg,
ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt
levinud ka hülgerasvakasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja
haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud
loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks.
Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli
annaabi.ee 
