heade lõhnade peale ärkavad ja sööma tulevad, tuleb tal meelde, et unustas keldrisügavustest värskelt purki villitud maasikamoosi lauale tuua. Nõnda tõttab ta üle õue keldrisse ja naaseb sealt peagi hea ja paremaga. Pärast ülevoolavate kiidusõnade kuulamist asub ta kööki koristama. Siis väike puhkus eilse ajalehega ja tuleb aeg minna miniatega aeda, värskeid marju korjata. Kella viie paiku saadab ta lapsed teele ja asub siis ise teleka ette oma Ladina- Ameerika seebiseriaali vaatama. Siis loeb ta veel meeldetuletuseks Pauksonite ,Astroloogilist abimeest´ ja peagi, nii üheksa paiku, asub magama. Tõnu on lihtne Eesti mees. Elab Assaku silla lähedal uuselamurajoonis. Naabritega suurt ei suhtle. Tal on ilus naine, kaks eeskujulikku last. Muidugi ei maini ta enesetutvustuses seda, et naine saab naabrimehega palju paremini läbi või seda, et poja pärast tuleb homme kooli minna. Hommikul ärkab ta vara. Seda seitsme paiku, sest kättemaks on ju magus. Eelmisel
julgen tunnistada, et sellega üksi hakkama ei saaks. Üks minu jaoks üsnagi oluline ja meeldejääv asi filmis oli see, et kui Beethoveni vend suri, siis taotles ta oma venna lapse-Kalr van Beethoven'i hooldusõigust, kuigi venna naine oli veel elus. Lõpuks tuli välja, et see laps oligi Beethoveni laps, ja see naine-Beethoveni venna naine oligi tema igavene armastus. See oli minu jaoks küll, üks selline üsnagi keeruline armastus lugu. Kohati meenutas see film justkui seebiseriaali. Kuid jah, seebiseriaalised ei kõla nii head muusikat. Aga selle Beethoveni tegeliku poja hooldusõigusest, siis nii palju, et selle ta lõpuks loomulikult ka sai. Ja siis filmist oli näha kuidas ta üritas sellest Karlist kasvatada kuulsat ja andekat klaverivirtuoosi. Beethoven sundis poissi harjutama tunde ja tunde, kuigi ta ise ei kuulnudki seda, kuidas Karl mängib. Beethoven tegelikult kuulis seda kõike enda peas. Ta kuulis muusikat, olenemata sellest et tegelikult oli ta kurt
annaabi.ee 
