V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kuningas aga nõrk, vahele ei astunud: skolaaridel oli eesõigus üles poodud saada endi pool.
Olgu mööda minnes öeldud, et suurem osa neist eesõigustest (nende hulgas oli
paremaidki) oli mässudega rahutustega kuningatelt välja pressitud. Juba igiaegadest saadik
kehtis tava: kuningas annab peost ainult selle, mis rahvas ta käest ära kisub, üks vana ürik
lausub alamate ustavuse kohta üsna naiivselt: «Civibus fidelitas in reges, quae tamen
aliquoties seditionibus interrupta, muita peperlt privilégia.» 1
6
4
Viieteistkümnendal sajandil uhtus Seine viit saart Pariisi piirides: Louvier' saart, kus
tookord puud kasvasid, nüüd aga puid müüakse, Lehmade saart ja Jumalaema saart,
mõlemad tühjad, ainult paari onniga, mõlemad piiskopi läänid (seitsmeteistkümnendal
sajandil ühendati need kaks saart ja ehitati neile majad, nüüd nimetame seda Saint-Louis'
saareks). Lõpuks Vanalinna saart ja tema lähedal Lehmade ülevedaja saarekest, mis nüüd