Immanuel Kant
ja püüab anda mõistusele selle põhimõtete (aprioorsete) kujundamises kindlat kohta. Kant
leiab, et meile on antud kaks tahte astet:
1.paljas meeleline taju kui madalam võime ja
2. praktiline mõistus kui kõrgem.
Tahte aprioorse osana näitab ta:
Kategoorilist imperatiivi, kui üldise seaduse puhast vormi. See on eetilise toimimise
üldine ja hädavajalik põhimõte.
“Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise
sedausandluse põhimõttena“.
2. Praktilist teadvust. On olemas tahtevabadus, surematus ja jumalik, moraalne
maailmakord, mille teostamine on moraalse mõistuse lõputu ülesanne.
“Otsustusvõime kriitika” (1790) uurib võimalust, looduses toimuva üle otsustada
tundelisest või mõistuspärasest otstarbekusest lähtudes ja püüab näidata mõistuse
(aprioorse) osa selles protsessis.
Ta leiab, et meile on antud ka siin kahes vormis võimeid: 1.meeleline naudingu ja
annaabi.ee 
