V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tekita jumal, vaid inimene.
On lohutav mõelda (olgu möödaminnes öeldud), et surmanuhtlus, see feodaalse ühiskonna
vana võim, on meie seadustest ja linnadest peaaegu välja tõrjutud, surmanuhtlus, mis
kolmesaja aasta eest veel oma raud-ratastega, kivist võllasammastega, kõigi oma alatiseks
tänavaile püstitatud piinariistadega valitses Grève'i platsil, Turuplatsil, Dofääni platsil,
Trahoiri teeristil, Seaturul, koledal Montfauconil *, Seersantide väravas, Kasside väljakul
ja Saint-Denis' väravas, arvestamata veel arvutuid prevoode, piiskopi, kapiitlite, abtide
võllapuid ja priorite omi, kes õigust võisid mõista; arvestamata ka seaduslikke uputuspaiku
Seine'i kaldal. On lohutav mõelda, et nüüd on üksteise järel kadunud kõik see surmanuhtluse
varustus, piinariistade luksus, piinamisviiside fantaasiaküllane leidlikkus, mis Grand-
annaabi.ee 
