Eestlaste muinasaeg
kus asus sööt või põõsastik, tehti kütist. Maakamar lõigati lahti ja laotati haokubude
peale. Oli see tehtud, pisteti haod põlema ja sel teel saadud tuhk loobiti laiali. Järele jäid
ainult kännud, mis siin ja seal põlenud maapinnast välja vahtisid. Kütise ja ale tegemisest
võtsid osa nii mehed, naised, kui ka lapsed.
Ale ja kütis nõudis küll rohkesti aega, kuid tegi põllu palju viljakandvamaks. Kändude
vahel vabaks saanud maa kisti seaninaga üles, külvati seeme peale ja äestati karuäkkega
üle. Karuäkkega oli hea äestada, sest ta ei jäänud kändude taha kinni. Pikad ja painduvad
pulgad libisesid hõlpsasti kändudest ja kividest üle.
Tol ajal külvati naerist, otra, rukist ja nisu. Kui suvi hakkas lõppema, algas vilja-
koristamine, mil tarvitati vikatit ja sirpi. Kui vili lõigatud, kuivatati
see rehes. Terad peksti vartadega peadest välja ja jahvatati
käsikivil