Aukartus elu ees
maailma asemele. Nende lootus ei täitunud. Nii antiik- kui keskajal pidid kristlased
elama loomuliku maailma peatse tuleku lootuses.
Kristlus ei võtnud maailmajaatust täielikult omaks, ehkki ta aktiivneeetika oleks seda
võimaldanud. Ei antiik- ega keskajal ei olnud olemas vaimustatud maailmajaatust, mis
6
oleks sele võimalikuks teinud. Niijäid kristluse mõtted täielikult sealtmaailma
pööratuks.
Alles renessansis tekkis jõuline maailmajaatus. Selle võttis kristlus uusaja keskel omaks.
Kristluse ja sihiteadliku maailmajaatuse ühendusest sündis kultuur, milles me elame.
Meie ülesanne on seda säilitada ja täiustada.
Teataval arenguastmel taotleb iga eetika suuremat sügavust. See tendents avaldub tungis
uurida headuse põhiolemust. Eetikat ei rahulda enam mitmesuguste vooruste ja
kohustuste määratlemine, loetlemine ja soovitamine, vaid ta tahab tabada seda, mis meis
annaabi.ee 
