Cafe Peccadello on jagatud kaheks- üks osa asub teiste poodide ja külastajate jalutamise vahelises alas ja teine on eraldi sisemine kohviku osa. Sisenedes oli tunda kliendisõbralikku õhkkonda, mis väljendus hubases keskkonnas ning ühtset riietust kandvates teenindajates. Esimene klienditeenindaja, kes meid märkas, tervitas selge ja kõlava häälega. Meil ei tekkinud ebamugavustunnet, kus oleksime teadmatuses, kas keegi märkas meie sealolekut või mitte. Seekordseks istekohaks valisime kohvikust väljaspool asuva ala. Saalimenüüd olid eelnevalt lauas olemas, kuid lisaks ka avaliku kohvikuosa juures asuval stendil ja sisekohviku seinal. Mõne hetke pärast tuli laua juurde naeratava näoga teenindaja, kes võttis meilt tellimuse. Teenindaja alustas meiega suhtlust küsides, kas oleme valmis tellima. Küsimuse peale, millised on päevapraed, luges ta meile need viisakalt ja naeratades ette
Järgmisel hetkel oli ta väljas ja müras nagu indiaanlane: kisas, naeris, aias poisse, taga, hüppas elu ning käsi-jalgu kaalule pannes üle aia, laskis hundiratast, seisis pea peal -- tegi kõiki vägitükke, mida oskas välja mõelda, ja jälgis seejuures kogu aeg vargsi, kas Becky Thatcher seda tähele paneb. Kuid tüdruk ei olnud nähtavasti sellest kõigest üldse teadlik; ta ei vaadanud sinnapoolegi. Kas oli see võimalik, et Becky ei märganud tema sealolekut? Ta viis oma tegevusvälja tüdruku vahetusse lähedusse, ligines sõjakisaga, haaras ühe poisi mütsi ja viskas koolimaja katusele, tormas läbi poiste salga,-paisates nad igale poole laiali, ja kukkus ise siruli otse Becky jalgade ette, peaaegu tedagi pikali viies. Seepeale pöördus :tüdruk, nina püsti, ümber ja Tom kuulis teda ütlevat: «Mh! Mõned inimesed arvavad, et nad on hirmus toredad -- alatasa uhkeldavad!» Tomi paled hakkasid õhetama
annaabi.ee 
