Õnneks ei pidanud Anna Raudkats alustama päris tühjalt kohalt. Naiste tervise ja tütarlaste kehalise kasvatuse olukord oli ajakirjanduse vahendusel juba tõusnud eestlaste ühiskondliku tähelepanu keskpunkti. Ajakirjanduses rõhutati, et võimlemine on vajalik mitte üksnes meestele, vaid ka naistele ja tütarlastele. Kuid see ei olnud veel kaugeltki naisvõimlemine. Seisukoht, et naiste võimlemine peab meeste omast sisuliselt erinema, alles küpses. Anna Raudkatsi Soomes õppimise ajal sealnegi naisvõimlemine alles püüdis iseseisvuda, vabaneda Lingi ja sookolite võimlemise jäikusest, muutuda dünaamilisemaks ja plastilisemaks. Selle nimel töötasid Elin Kallio ja Elli Björksten, töö viis lõpule Hilma Jalkanen, kes oli eelnevalt tutvunud saksa võimlemiskoolkondadega Berliinis ja Münchenis. Erilise hoo ja suurema sisulise arenguga edenes Eesti naisvõimlemine 1920. Aastate teisel poolel. 1925.aastal saabus energiline organisaator ja andekas pedagoog Ernst Idla
Joonatan lohutab teda jutuga imelisest Nangijaalast, kuhu kõik inimesed peale surma lähevad. Üsna pea pärast seda hukkub Joonatan venda päästes tulekahjus. Järelehüüdes ristib Joonatani klassijuhataja ta Richard Lõvisüdame järgi Joonatan Lõvisüdameks. Peagi sureb ka Korp, kes leiab end seismas Kirsiorus, kesk Nangijaalas. Poiste koduks saab Rüütli talu, millel on silt "Vennad Lõvisüdamed". Nii hakkab Karl kandma Karl Lõvisüdame nime. Ometi pole sealnegi elu nii täiuslik, nagu Joonatan oli kirjeldanud; hoolimata sellest, et Kirsiorg on Nangijaalas tõeline imedemaa, on see vaid pool tõde. Teispool mägesid asub Kibuvitsaorg, mida valitseb türann nimega Tengil, kes on taltsutanud kohutava koletise, lohe nimega Katla. Raamatu tegevustik ongi seotud peamiselt Karli ja Joonatani seiklustega, kui nad võitlevad Tengili ja Katla vastu. Kurjus võidetakse, et ent vennad on raamatu lõpuosas sunnitud tegema hüppe kaljult sügavikku