Õlu
aitama säilitada ka päikese elujõudu.
Õlle pruulimisele on meie esivanemad pühendanud palju laule, vanasõnu, naljandeid. Paljud
neist olid maagilise tähendusega ja otseselt seotud õlleteoga. Käibel olid mitmesugused
kavalad võtted ja lausumised. Mõned näited. Kui õlu ei tahtnud käärima hakata, toodud
laudast vana emis. Üks hakanud emise kõrvust kinni, teine utsitanud malakaga tagant. Nii
veetud siga kolm korda päripäeva ümber õlletõrre ja suitsutatud seakarvadega tõrre alumist
serva niikaua, kuni õlu käima hakanud.
Kui õlletegu hästi ei läinud, otsiti süüd ikka mujalt. Olid need siis nõiad või muidu kadedad,
kes õlle ära silmanud. Seepärast tavatseti õlut pruulida rohkem öösiti, mil võõraid vähe
liikvel.
Suur kannapööre õlle ajaloos toimus 1070. aastal kui prantslased hakkasid õlut uutmoodi
valmistama, kasutades humalakäbisid. Võib öelda, et esimese kaasaegse õllepruulimiskoja
rajasid prantsuse mungad 1074. aastal.
annaabi.ee 
