"seadutes" - 1 õppematerjal

Rooma eraõiguse konspekt 2014

) Pärimisõigusel on kaks tähendust – normide kogumi tähendus, mis sisaldub pärimisseaduses ning pärija subjektiivne õigus pärida. Pärandamisvõime ehk võime pärandada oli persona sui iuris'el ja puudus orjadel, peregriinidel ja persona alieni iuris'tel. Lisaks ius civile järgsele pärimisele võis pärimisse, sarnaselt nagu teistesse õigusvaldkondadesse, sekkuda preetor. Preetorlik pärand tekkis umbes vabariigi hilisemast perioodist, kui preetor hakkas korrigeerima XII tahvli seadutes sisalduvat pärimisõigust (ius civile). Nii nagu ta võis asjaõiguses anda mitte otseselt omandiõigust, ent anda isikule nagu omandiõiguse ja kaitsta teda ius civile järgse omaniku eest. Nõnda sai ta ka anda teatud isikutele nagu pärijaõigused ja kaitsta neid isegi ius civile järgsete pärijate eest. Nn preetorlik pärimisõigus kandis nime bonorum possessio, siiski polnud preetorlik valdaja mitte heres, pärija, vaid ainult tema asemel või kohal heredis loco (G. 3, 32)