Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon
kanooniliste õiguste üleskirjutamiseni, mis aja möödudes tõukasid tavaõiguse troonilt,
ent osades piirkondades säilis ka see kõrvalelemendina. Varakeskaegsetel riikidel
puudus oma keskne seadusandlus, iga sugukond elas oma tavaõiguse järgi, vaimulikud
kasutasid kanoonilist õigust ja kuulusid kirikliku kohtuvõimu alla ja eri seisustel olid
omad kohtud. Lähtuti pigem üksikseaduste vanale vormile. Ühtsem riigisisene
seadusandlus hakkas tekkima kõrgkeskajal, kui hakati koostama seadusraamatuid ning
kodifitseerima seadusi. Selle eestvedajateks olid valitsejad, kes tahtsid end näidata ka
riigi seadusekandjatena ning seetõttu kindlustada oma võimu. Kiirendati ja reguleeriti
kohtupidamisi, üha enam asuti kaitsma alamaid ametnike kuritarvituste eest.
,,Vana hea õigus": Arhailist õigust ei huvitanud tegija, ettevaatamatus ja tahtlus. Kahju
tuli hüvitada--taastada endine õiguskord.Õigusemõistmise toimingu eesmärk on vana
annaabi.ee 
