Pätsi aeg, raamatu 'Eesti rahva lugu' põhjal
tähenda, et neid peaks ilma mingite mööndusteta taunima. Sest nagu öeldud: tänaseid arusaamu demokraatiast ei
saa peale suruda 1930ndatee aastatele. Tollal ei olnud veel kellelgi ajaloolist kogemust isegi sellest, kuhu viivad
välja itaallaste fasism ja sakslaste natsionaalsotsialism, mille taustal autoritaarsed, kuid siiski tsiviliseeritud
meetmed, nagu neid rakendati Eestis, olid ikkagi leebed. 1930ndate aastate läänemaailm taunis seadusetut
vägivalda, mitte atoritaarsust, mille ilminguid võis näha kõikjal.
Tolleaegsed Euroopa ühiskonnad, eesti oma kaasa arvatud, olid märksa vähem individualistlikud kui
tänased ja võtsid kõigi autoritaarsete reziimidega kaasas käinud rahvusühtsuse ideed tõsiselt. Rahvad olid veel
enam-vähem üht usku, üht värvi ja kõnelesid sama keelt. Seetõttu ei naerdud ka Eestis näiteks
kodukaunistamisliikumist välja, vaid hoopis löödi kaasa