V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Sekund veel ja kõik
oleks otsas olnud.
Kuid Clopin peatus, nagu oleks tal äkki ootamatu mõte peast läbi vilksatanud.
«Oodake, oleksin peaaegu unustanud . . . Meil on ju kombeks enne järele pärida, kas
vahest ei leidu mõni naine, kes teda enesele tahaks. Noh, vennas, see on su viimane lootus.
Sa pead valima kas mõne sulitüd-ruku või nööri kaela!»
5
0
Seda mustlaste tava, nii kentsakas kui see ehk lugejale näibki, kirjeldatakse veel nüüdki
pikalt ja laialt Inglise seaduseraamatuis. Lugege Buringtoni * «Märkmeid».
Gringoire hingas kergendatult. Teist korda poole tunni jooksul kingiti talle elu. Seepärast
ei julgenud ta veel kuigi rõõmus olla.
«Halloo!» karjun Clopin jälle oma vaadi otsast. «Halloo, eided ja plikad, kas on teie seas
mõni lirva, olgu see nõid või ta kass, kes seda suli endale tahaks? Hei,
88
Colette-la-Charonne, Elisabeth Trouvain, Simone Jodo-uync, Marie Piedebou, Thonne-la-