Õiguse filosoofia loengukonspekt
moraaliseaduste vastu ehk kohus kuuletuda kategoorilisele imperatiivile ([lihtne rahvatarkusest
lähtuv reegel] K-l subj. printsiip, millest iga tegu lähtub või millega kooskõlas see sooritatakse).
Selliselt Kant võrdsustab inimese kogu moraalse väärtuse teatud liiki kohusetundlikkusega.
Sageli nähakse selles teiste inimlike vooruste (nagu heasoovlikkus) alavääristamisena. Küsitavad
on Kanti eetikasüsteemis ka vabaduse seostamine enesevalitsemise ja enesele seaduseandmisega
ning praktiline vajadus mõtelda, et moraali tingimuseks peab olema õiglane jumal.
Kant ei lähtunud (aristotellikust) inimolemise eesmärgist, vaid puhtas mõistuses aprioorselt
antud kõlblusseadusest, kategoorilisest imperatiivist. See ei olnud vaatlusele ja kogemusele
toetuv empiiriline reegel (nagu natuur-loomuõiguslastel), vaid niisugune mõistusseadus, mis oma
olemuselt on inimesele kohustuslik (sic volo, sic iubeo nii ma tahan, nõnda ma käsin) ja samas
annaabi.ee 
