Peame analüüsima rahva hinge, eraldama positiivse negatiivsest — orjapärandusest, ning positiivsele ehitama teadliku ideoloogia, maailmavaate ja traditsioonid, kuni see sajandite järel fikseerub rahvuslikus karakteris. See rahvuse suursugustamise pikk tee, kus töös tõutervise- ja kasvatus- ning kultuuripolitika läbi põimitud, peab algama sealt, kus on, millele ehitada — maalt. Siin on kohe maa nõue hariduspolitikale: senise abstraktse inimesemõiste asemel seadku kool endale sihiks — eesti rahvusliku ühiskonna ja teoinimese, kes tunneb ja armastab maad. Ainuüksi „i n i m e n e“ on — abstraktsioon, inimese elu avaldub töös antud oludes ja ühiskonnas. Oma riik kasvatab aga inimest tööks ja eluks omades oludes ja omas ühiskonnas. Eestlase hingelaadi terve alus on individualism ja positiivne skeptitsism ning kiindumus maa-eraomandisse. Keyserling iseloomustab „baltlast“, mõeldes siin
end ära. Elus läheb nõnda nagu saunas, nagu rüsinas, nagu teekonnal; üks hoop suunatakse su pihta, teine tabab juhuslikult. Elamine pole kaugeltki meeldiv asi. Oled asunud pikale teekonnale; niisiis tuleb ka libiseda ja mükse saada ja kukkuda ja väsida ja hüüda: "Oo surm!" -- see tähendab valetada. Ühes kohas jätad kaaslase maha, teises kohas matad, kolmandas kardad. Sääraseid lööke taludes tuleb see konarlik tee läbi mõõta. (3) Ta tahab surra. Seadku hing valmis kõigeks, teadku, et on tulnud sinna, kus kõmiseb kõu, et on tulnud sinna, kus kurbused ning mure must on paiksena seadnud end sisse ning elupaiga kus saand tõved kaamed ja raugapõlv kurblik. 259 Nendega ühe katuse all tuleb elu mööda saata. Põgeneda nende eest sa ei saa, põlata neid saad. Põlgama aga hakkad neid siis, kui sageli mõtiskled ja tulevast juba ette kujutluses läbi elad.