kommutatsioonisagedusele. Türistorlülitite puhul on võimalik saavutada olukord kus türistorid sulguvad väljundpinge mõjul loomuliku kommutatsiooniga nii nagu võrguga sünkroniseeritud muundurites. Erinevalt viimastest on aga resonantsvaheldite väljundpinge sagedus määratud võnkeringi omavõnkesagedusega. Erinevalt autonoomsetest vahelditest ei 140 saa resonantsvaheldite sagedust reguleerida juhtimissüsteemi seadesignaaliga. Resonants- vaheldite puhul kasutatakse rööp- ja jadaresonantsil põhinevaid lülitusi, samuti ka nende kombineerimisel saadud segaresonantslülitusi. Resonantsvaheldite peamine rakendusala on elektrotermia, kus neid kasutatakse induktsioon- kuumutusseadmete toiteks. Samuti sobivad nad mikrolaineahjude ja ultraheliseadmete toiteks, kus vajatakse kõrgsageduslikke, kuid mittereguleeritavaid toiteallikaid. Kui resonantsvaheldi
gruppidesse jagatud fikseeritud impulsside laiusega, aga plokk- pulsilaiusmodulatsioonina. 128 Siinuseline pulsilaiusmodulatsioon. Enimtuntud siinuselise pulsilaiusmodulatsiooni eesmärgiks on pinge formeerimine, mis tekitab majanduslikult otstarbeka siinusele lähedase kujuga voolu. Pulsilaiusmodulatsiooniga genereeritakse juhtsignaalid kandevsagedusega kolmnurkpinge uc võrdlemisel seadesignaaliga (siinuspinge) u* nagu joonisel 3.35, a. Sellist moodust kasutatakse ühefaasilise sildlülituses vaheldi (joonis 1.8, c) juhtimiseks. Eelnimetatu on põhjuseks, miks pulsilaiusmodulatsiooni tuntakse kui kandevsagedusega modulatsiooni. Kui u* > uc, on kaks transistori avatud ja ülejäänud kaks suletud. Suhtelise lülituskestuse saab määrata valemist (3.2) ja sulgumise jaoks qvlj = 1 - q .
annaabi.ee 
