Eesti rahvustoidud
ajal sai liha otsa ja ega seda ei tohtinudki enam
süüa. Seepärast võeti välja viimased seajalad ja
keedeti koos hernestega, nii saadi tõeliselt rasvane
ja toitev kõhutäis. Paiguti keedeti aga hoopis
alleshoitud seapead koos tangudega.
Mitmel pool oli tavaks süüa kuni seitse korda
päevas. Hommikuks valmistati vastlapuder, milleks
oli tangupuder. Tangupuder sobis ka pidusöögiks,
siis pandi sellel veidi lihakõrneid sisse, vahel ka
soolaseeni, kui neid alles oli. Kui seaastjasse oli aga
seasaba alles jäänud, said selle pere lapsed.
Lõunaks või õhtuks keedeti seajalgu, mida söödi
ubade ja hernestega.
Seajala kontidest valmistati vurre, rõõmuks nii
lastele kui täiskasvanutele. Ülejäänud kondid viidi
mõnes paikkonnas seaasemele, sest nii loodeti
head sigade kasvu
Vastlapäeval küpsetati pannkooke, vastlapliine,
sageli kasutati selleks tatrajahu. Samuti tehti ka
leiba ja karaskit, pärast kasteti vastvalmistatud
leiba süües lihakeeduvedelikku
annaabi.ee 
