Võib-olla olen seda ka varem kuulnud, kuna tuli tuttav ette. Teose lõpus muutus meloodia kiiremaks ning lõpes järsult. Järgmisena kuulasime Stepan Raki variatsioone Jaromir Klempiri teemale. See teos algas aeglaselt ja rahulikult. Meloodia oli ühtlane, kuid üks moment muutus väga rõõmsameelseks ja elavaks. Kiire meloodia meenutas jälitamist. Teose lõpp oli väga järsk. Edasi kõlasid Leo Brouweri sonaadid. Esimesena kuulasime II Sarabanda de Scriabin. Teos algas väga aeglaselt. Hiljem lisandusid kõvemad löögid. Meloodia oli peaaegu muutumatu ja kurb. See muusikapala mulle eriti ei meeldinud, kuna oli liiga veniv ja nukker. Järgmisena kuulasime Leo Brouweri sonaadi III La Toccata de Pasquini. See teos meeldis tunduvalt rohkem, kui eelmine. Algus oli väga kiire ja meloodiline, lisandusid ka mõned jõulised noodid. Aeg ajalt muutus mäng nii kiireks, et me ei kujutanud ette, kuidas nii mängida võib. Lõpu poole hakkas
disappeared. Such features can be found in the works of Heino Eller (1887-1970), in the Twenties he was considered a Modernist. Alongside the music of Kapp, the symphonism of Eller, his creative creed constitutes the second basic column of Estonian national symphonic music. In the Twenties and for the first half of the Thirties he was quite productive. Being a graduate from the St. Petersburg Conservatoire (1920) he was especially impressed by the music of Alexander Scriabin: later when visiting Paris, he took a serious interest in the modern currents of European music. The tone poem Viirastused (Ghosts) was an artistic reflection of his visit to the famous Paris underground cemetery. His period of renewal was introduced by the tone poem Öö hüüded (Night Calls, 1920), inspired by the impressions of a stormy night he spent in an empty seaside summer cottage.2 The restlessness of the main theme becomes menacing: Example 25. 1 Juhan Aavik
annaabi.ee 
