Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
Kõik Saksamaa 18. sajandi lõpu aiad olid läbi põimitud kirjanduslikkusest. Kirjanduslikud
allusioonid stimuleerisid kujude, mälestuskivide jms abil igati vaatajate kujutlusvõimet. Sellest
aedade sentimentaalsest koketeriist loodusega vabanetakse alles sajandivahetusel, mil puud,
niidud ja vesi said peaaegu ainukesteks kujunduselementideks. Kuni 1820ndateni loodud
sellelaadsetest ümberkujundustest peetakse kõige paremateks näideteks Wilhelmshöhe't,
Nymphenburgi (1804 - Ludwig Sckelli poolt) ja uutest aedadest Müncheni Inglise Aeda (nn
Englisher Garten, 1804, Sckell).
Aiakunstiteoreetikuks ja üheks esimeseks uue aiakunsti eest võitlejaks Saksamaal oli Cajus
Lorenz Hirschfeld (1742-1792), kes kirjutas enne Reptonit 1779-1780 Leipzigis viieköitelise
teose "Theorie die Gartenkunst", kuid seda mitte oma praktikast lähtudes, vaid inglise ja
prantsuse kirjanduse põhjaliku uurimise tulemusena, mille tagapõhjaks olid 18. saj lõpu
ühiskondlikud muutused