Kunstiajaloo valikessee, DADAISM
Kui mitte arvestada dadat poliitiliselt,
jäävad teosed, mis õrritavad ja ähvardavad arusaama kunstist kui visuaalsest
kommunikatsioonivahendist. Minu arvates andis selline suund kunstnikele valida, kas nad
liituvad selle vooluga või ei. Igaühel oli võimalus minna seda rada, mida sooviti. Väga palju sai
katsetada esemetega, tehnikatega, mõttesisuliste ja mõttevabade teoste loomisega. Kui mina
oleksin elanud 20.nda sajandi alguses, siis oleksin ma liitunud Schwittersiga ja ehitanud oma toa
täis igasuguseid üllatavaid ja naljakaid asju, olemasolevatest esemetest ja aiarisust. Ma pole
nõus, et teda ei võetud vastu dadaistide rühmitusse. Dada ei ole tegelikult surnud, selle sisu on
olemas meie aja kunstis ka praegu. Mitte iga teos ei kätke traditsioonide võrgus ja kindlate
reeglite kütkes. Praegu juba luuakse uusi võtteid ja suundi, miks ka mitte dada-laadset käitlemist
kasutusele võtta. Dada ideaaliks oli ,,suur Eimiski, Tühjus, Auk"
annaabi.ee 
