Naljandid ja anekdoodid
Muidugi transponeeris nõukogude teooria selle kõik puhtalt minevikku ja/või teistele
formatsioonidele ja keeldus kategooriliselt tunnistamast seda, et nõukogude reiim ise oli poliitiliste
anekdootide ammendamatu allikas ja inspiraator.
Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi:
1) vanem, keskeltläbi ka pikem jutustav puändita nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda
naljandiks (vrd. soome kasku, saksa der Schwank);
2) uuem, reeglina lühike (tihti ka lühidialoogi, ütluse või keerdküsimuse vormis) puändiga lõppev
nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda anekdoodiks (vrd. soome vitsi, saksa der Witz; saksa die
Anekdote on eesti anekdoodist sootuks erineva tähendusega, märkides eelkõige naljalugusid tuntud
isikute kohta).
Inglis- ja venekeelses terminoloogias neid kihte kuigi selgelt ei eristata.
Puänt (ingl. punch-line) on "naerukoht" anekdoodi lõpul. Anekdoodi headust hinnataksegi õieti
annaabi.ee 
