Kriminaalpoliitika kordamine
tapmiste arv ei kasvanud, jätkati paljudes osariikides kurjategijate hukkamist pärast 10-aastast
vaheaega. Peab aga ütlema, et reaalselt on hukatute arv Ameerikas väga väike võrreldes selle maa
mastaapidega; näiteks aastail 1977-1989 hukati 104 inimest (Sourcebook... 1990).
Üldpreventiivse efekti kindlakstegemiseks on ka võrreldud tapmiste sagedust Ameerika
osariikides, kus surmanuhtlus kehtib, ja nendes, kus surmanuhtlus on keelustatud. Näiteks analüüsis
Karl Schuessler 1952. a 11 osariigi tapmiste koguarve aastatel 1930-1949. Ta võrdles aastas toime
pandud tapmiste taset hukkamise riskiga (hukkamiste arv tuhande tapmise kohta) ja leidis, et need
kaks näitajat muutusid teineteisest sõltumatult. Lisades siia juurde Euroopa riikide statistikat, tegi
see uurija üldistuse, et tapmiste toimepanemine ei sõJtu sunnanuhtluse säilimisest või kee-
[1846]lustamisest (Schuessler 1952). Samasuguste tulemusteni on jõudnud ka niisugused tuntud
annaabi.ee 
