20. sajandi saksa kirjandus
Schnitzler kirjeldab oma kirjanduslike tegelaste alateadvust vahetult.
Neid kogemusi kirjeldab oma teostes. Ta oli revolutsiooniline. Sellise stiili pärast
rünnati teda. Nt ühte draamat peeti pornograafiliseks. Nt "Der Reigen". "Leutnant
Gustl" (1899) seal tegi ta ühe duelli militaristlikku rituaali naeruväärseks. See, kuidas
ta kirjutas, ei sobinud kaasaega. Ta julges keiserlikku sõjaväge natuke mõnitada,
ohvitserikraad võeti talt ära.
Schnitzlerit on peetud "kirjanduse S. Freudiks"
Tema teostel on unenäostruktuur. Teos on nii kokku pandud nagu kirjeldatakse
unenägusi.
Sisemine monoloog: vahetu edastamine sellest, mida läbielatakse, mõeldakse ja
tuntakse. Kirjanduslik tegelane peab sisemonoloogi ja kirjanik peab seda võimalikult
täpselt edastama.
Unenovell. Tekst paberil
Peategelane noor arst, kes arvab, et tema naine teda petab, tahab teada, kas on nii.