Eelrooma rauaaeg
rauaaja muistiseid ja leide tõesti veel tagasihoidlikult, kuid nüüdseks on see pilt
tundmatuseni muutunud. Nii Constantin Grewingki kui hiljem ka Richard Hausmanni
arvates elati Eesti alal kiviaja tingimustes kuni rooma rauaaja alguseni, kuigi üksikuid
metallesemeid tunti ja kasutati. (Grewingki 1882, lk 58; Hausmann 1896, lk 12).
Eelrooma rauaaeg eraldi perioodina hakkab arheoloogilises terminoloogias esinema alles
1920. aastate keskpaiku, kui Schmiedehelmil õnnestus uurida üht selle perioodi algusse
kuuluvat kivikirstkalmet Jäbaras (kalme A), kust leiti meie tollased vanimad raudesemed
(Schmiedehelm 1926).
Sellel perioodil alustati raua kasutuselevõttu. Raud materjalina oli tugevam ja
vastupidavam kui kivi või pronks ja seepärast tõrjuski teised materjalid tööriistade puhul
välja. Siiski suudeti raudesemeid hankida vähe, sest raud oli kallis.
Eelrooma rauaajal jätkusid mõningad traditsioonid: kivikirstkalmetesse matmine,
annaabi.ee 
