Versailles’ süsteem – kas lüüasaanute karistamine või uus ko
reparatsioonide suurust vähendati ja nende tähtaegu pikendati.
Teine karistuse punkt oli territoraalne kärpimine. Vastavalt rahulepingule
loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra.
Kaotatud territooriumitel moodustasid sakslased umbes 54,3% rahvastikust ning see tõi
kaasa etnilised probleemid. Alsace Lorraine läks rahulepingu tingimuste kohaselt tagasi
Prantsusmaale, Taanile pidi Saksamaa loovutama Põhja-Scheswigi, Poolale Pommeri ja
osa Sileesiast, Leedule Klaipeda ning Tsehhoslovakkiale Sudeedimaa. Saksamaa pidi
loobuma oma asumaadest, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide
vahel.
Kolmas karistuse punkt oli sõjaline piirang. Saksamaa ei võinud omada lennuväge
ega allveelaevastikku, tanke, lahingulennukeid ega raskeid kahureid, samuti kaotati
sõjaväekohustus. Saksamaa armees võis olla kuni 10 000 meest ning vabatahtlikke kuni
15 000 meest