Helmeste ajalugu
Algselt usuti, et valdav enamus juveeliehteid -
kaelakeed, ripatsid, sõrmused ja käevõrud - osutavad inimestele maagilist mõju. Sageli peeti neid
ohutisteks kurjade vaimude vastu ja loeti sillaks inimeste maailma ning vaimude ja jumalate
maailma vahel. Eriti hoolikalt kaitsti amulettidega lapsi.
Neoliitikumiaegsed (kiviaja-) ehted valmistati looduslikest materjalidest jõe- ja merekarpidest,
kütitud loomade luudest ja hammastest, erinevast kivimist, pärlitest, savikuulikestest ning
taimeseemnetest.
Vanad egiptlased olid esimesed, kes õppisid valmistama klaasist esemeid. Kõige varasemad
andmed klaashelmetest ulatuvad 3. aastatuhandesse e.m.a. Egiptuse vaaraod olid nõus paljustki
loobuma, et saada peotäis tavalisi klaashelmeid, kuna pidasid materjali läbipaistvust
jumalaanniks. Isegi vaarao võimu pühendust sümboliseeriva Päikese kaelakee valmistamisel on
kasutatud lisaks kullale ka klaashelmeid .