Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
hauataguse elu ja hinge viimse asupaiga sümbol.
Vanaslaavlaste uskumustes eksisteeris mitu taeva kihti, iga kiht oli määratud konkreetsetele
olenditele. Alamkihtides elasid surnud jumalakartlike inimeste hinged, keskmistes inglid ja
pühakud, kõige ülemises kihis elas Jumal ise. Kihid olid erinevatest materjalidest: kuld, klaas,
savi jne ( 2005: 87). Eelkristlik vanaslaavi ettekujutus taevast põhines uskumustel,
et taevas on savikaas; pingutatud sõnni või taeva harja nahk või riie, kus asub inimeste maailma
vastaspoolne või peegeldav ilm ( 2002: 316). Need ettekujutlused ühtivad ka Eesti
rahvaluule arhiivist kogutud vanasõnadega, mis põhinevad uskumustel taeva mitmekihilisest
stiihiast või ettekujutlusel, et see on suur pada, mille keskel on tähekujuline põhjanael
(maailmapuu, mis seob taevast ja maad, prototüüp). Nagu slaavlasedki, seostasid eestlased