Nüüdiskirjandus
keskpaigast ja on üks pidev joru. Igasugune terviklikkus puudub. Selle asemel on väikeste
asjade, argiste objjektide ja toimingute vaatlemine ja kirjeldamine. Sauteri ,,Indigo" on selline
tekst, mis loob järgmise 20 aasta jooksul ühe eesti kirjanduses olulise grammatika, mida
iseloomustab lihtsus, argiasjade või tabude kirjeldamine, ülevuse hülgamine, pühade asjade
madaldamine jne. 1990ndate II poolest alates võime me rääkida sellisest nähtusest eesti
kirjanduses nagu sauterlikkus.
Kui me täna loeme eesti kirjandust, siis on siin oluline suundumus nö lihtne kirjutamine, kus
pole olulised intertekstid või lähtumine huvist kirjutada ümber ajalugu või arutada globaalsete
probleemide üle. See on tänase kirjanduse olulisi keskseid jooni. Täna ta ei mõju enam võib-
olla nii efektselt ja võimsalt, aga kui Sauter avaldab esimesed tükid Indigost 80ndate lõpul
Vikerkaares, siis need mõjuvad väga uuendavalt, kuna vastanduvad nõuka eesti toonasele
paradigmale
annaabi.ee 
