Kirjandussemiootika
kultuurimaastiku kohta, et see on nagu linn, kus veel või enam ei
elata. Üldiselt – pigem hüljatud paik, subjekti ei ole, kes seda linna v maastikku
elustaks. Väidab et tähendusliku struktuuri väljatoomine on mõrv, teksti surmamine.
Derrida ütleb: “ Seni tähistaja olnud sekundaarne tähistatava suhtes, konnotatsioon
sekundaaarne denotatsiooni suhtes, sisu sekundaarne vormi suhtes. Sellega seondub
ka idee, et esmane on autor ja teos on vaid autori teisitiolemine.
Saussurre analüüsis on tähistatav esmane substants, mis eelneb keelelisele tähistavale.
aga tegelikult võib Saussure´i lugeda ka nii, tähistaja ja tähistatav luuakse üheaegselt
ja suhtuvad teineteisesse nagu paberilehe kaks külge. Nende suhe on dünaamiline ja
vastastikku pöörlev. Vt. keskaegseid märgiahelaid, mille kõiki liikmeid võis vaadelda
igas võimalikus asenduses. See kõik annab märgilisele tekstile dünaamilisust ja
ambivalentsi.
4. Barthes. Tekst ja teos. Nauding tekstist
annaabi.ee 
