Tõde ja Õigus II Terve tekst
vaimsetesse võimetesse, sest õpetajate küsimustele oskas ta reageerida nii üleoleva ja
peaaegu põlgliku muigega, et kõik arvasid: küllap ta juba vastaks, kui tahaks, kui ta ainult
vaevaks võtaks, aga tema ei taha, sest temal on parematki teha. Ja see parem ei seisnud
milleski muus, kui et ta tuhnis maakera mineviku kallal. Õieti ei huvitanudki teda niipalju
maakera ise, vaid need loomapeletised, kes millalgi elanud. Igal kohasel ja ka kohatul juhul viis
ta kõne saurustele, nii et teda ennastki hüüti viimaks Sauruseks, mis talle näis väga meeldivat,
sest ta armastas kõike, mis oli suur ja torkas silma. Saurustest oskas ta nii elavalt ja piltlikult
jutustada, et teda kuulati aina ammuli suuga. Jutustades ronis ta meeleldi toolile või klassis
lauale, et ta oleks kõigile näha või et ta seisaks teistest kõrgemal. Ja kui ta siis seal ülal rääkis
kümnesüllasest zeuglodonist, kuue sarvega dinocerasest, nelja kabjaga orohippusest, luige