Peagi sai talle selgeks, et töö ei ole ainus, mille peab andma. Pidi andma eluaegse pühendumuse. See ei olnud tema jaoks suur hind maksta. Ta pani kõrvale kõik muu ja töötas oma unistuse nimel Vargamäest, tappes tööga nii ennast kui ka teisi. Ta ei pannud tähele, et Krõõt ei suuda sellise tempoga töötada. Segav faktor oli ka Pearu, kes röövis Andreselt tähelepanu, mille ta oleks võinud Krõõdale pühendada. Kui oli kätte jõudnud Andrese sünnitamise aeg, hakkas Krõõt saunanaistele rääkima, et tema tund võib olla tulnud. Kui ta oli ära sünnitanud, seisis Andres Krõõda ette ning Krõõt ütles talle:"Ei ma vist änam siit tõuse". Andres vastas ,,Ĵä hullu juttu a´a".Kuid kui Krõõt vastas ,,Ei see ole hull jutt", märkas Andres tema näol õndsalikku naeratust, aimas, et naise sõnades võib ometi tõde peituda. Pärast seda mõtles Andres vahest esimest korda oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta sai aru, et armastab Krõõta ja ei taha, et Krõõt sureks
- Krõõt tundis, et hakkab surema, palus isegi Mari, et kui midagi juhtub, võtaks too tema laste eest hoolitsemise üle, ka Andres märkas naise kehva olukorda, hakkas elu üle järgi mõtlema, tundis süümekaid, et oli naist nii palju koormanud, Krõõt tundis, et poja sünnitamine võttis hinge - Krõõt suri, Andrese palvetest ja lubadustest vanajumalale polnud kasu, kõik nutsid peale Andrese, Oru-eit tuli vaatama, mis naabrite juures toimub, kuulis kurvast uudisest, jäi veidikeseks saunanaistele abiks - Andres hakkas naisele kirstu tegema, kuid otsustas siis Meistri-Antsu kutsuda, kes selles töös osav oli - Mari imetas ka Krõõda poega, oli perele suureks abiks - Matusel oli palju inimesi, kes olid tulnud Krõõta ära saatma, kõik nutsid, isegi Pearu, Pearu oli isegi tee siledaks teinud, et vankriga parem sõita oleks - õhtul olid kõik mehed juba veidi lõbusamas tujus, sest napsitati palju, Oru Pearu kiitis jällegi
annaabi.ee 
