Tiit Lauk humanitaar
märgatavalt jõukam) Eestist oluliselt soodsamad, hakkas džässmuusika seal aktiivselt are-
nema alles pärast II maailmasõda. Nagu I. Mažurs artiklis “From Riga to Ronny Scott’s”
(Mažurs 1996: 14–15) kirjutab, oli 1930. aastate Läti parimate orkestrite repertuaaris ka
džässiliku tantsumuusika uudiseid. Samas mainib ta mõnede džässihuviliste muusikute nimed:
pianist J. Michalicky, trompetist V. Lacis, klarnetist ja saksofonist O. Saulespurens, trummar
V. Troics. Läti esimene professionaalne džässansambel, Läti Raadio instrumentaalsekstett,
asutati alles 1952. aastal.
Kindlasti oli seal erksaid muusikahuvilisi eespool loetletuist rohkemgi, kes kodus või sõprade
ringis kuulasid sedalaadi muusikat ja püüdsid seda siin-seal ise mängida, kuid I. Mažursi
andmeil mingit mainimisväärset avalikku tegevust või stabiilselt tegutsenud džässbändi neil
enne II maailmasõda ei olnud. See tundub seda imelikum, et J
annaabi.ee 
