Richard Wagner
Maakrahv saadab Tannhäuseri koos teiste palveränduritega
palverännakule paavsti juurde, et ta oma patud andeks paluks. Poole aasta pärast naasevad
palverändurid, kuid Tannhäuserit pole nende seas. Elisabeth palvetab Neitsi Maarja poole, et
ta võiks surra ja seeläbi Tannhäuseri patud lunastada. Metsas hulkuv Wolfram kohtab
kurnatud Tannhäuserit, kes jutustab, et paavst keeldus talle armu andmast, lausudes: „Sul on
sama suur võimalus andeks saada kui minu saual õide puhkeda.“ Meeleheite sunnil läheb
Tannhäuser tagasi Veenusemäele. Wolfram püüab takistada Tannhäuserit Veenuse võlude
kütkesse sattumast, meenutades talle teda ikka veel armastavat Elisabethi. Neist möödub
rongkäik, kes leinab äsja surnud Elisabethi. Ülimas hingepiinas hüüab Tannhäuser Elisabethi
nime ja Veenus kaob. Tannhäuser sureb ja tema viimasteks sõnadeks jäävad: „Püha Elisabeth,
palveta mu eest
annaabi.ee 
