V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
igerikud, pätid, lõmp-rid, rihvandid, masuurikad, näpardid, kelle loetelu isegi Homerosele
üle jõu käiks. Nõudis vaeva, et nende paadi-aluste ja kaltskaabakate keskel näha Argoo
kuningat, kes kükitas väikeses vankris, mida kaks suurt koera vedasid. Argoo kuninga
alamatele järgnes Galilea keisririigi * rahvas. Selle keiser Guillaume Rousseau sammus
majesteetlikult purpurrüüs, mis oli täis veiniplekke, ta ees tantsisid sõjakalt ja märatsesid
veiderdajad, ta kõrval aga ta sauakandjad, ta abimehed ja arvekoja kirjutajad. Lõpuks tuli
kohtukirjutajate korporatsioon õitega kaunistatud meiupuudega, mustades rüüdes, jämedate
vahaküünaldega ja muusikaga, mis oleks sobinud nõia-sabatile. Selle rahvahulga keskel
kandsid narriven-nastu kõrgemad liikmed oma õlgadel kanderaami, millel rohkem küünlaid
põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal.* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs