Maadeavastamised
19. sajandil algul hakati tegema
aerofotosid.
Kosmoselennud andsid inimestele võimaluse heita pilk Maale veelgi kaugemalt.
Kosmosefotosid tehakse ka silmale nähtamatu ultraviolett- ja infrapunakiirgusega,
Maad uuritakse raadiolainete ja laserkiirtega. Nii saab leida uusi maavarasid hinnata
niiskust pinnases, määrata metsade raideküpsust jne. Tänapäeval on kasutusel
mitmeid sateliite ja igal inimesel on võimalik tellida endale sobiv sateliidifoto.
Geograafidele on väga tähtis, et sateliidifotod on teinud lihtsaks ja kiireks uute
maakaartide saamise.
Selleks,et saada ülevaadet ilmast korraga kogu maailmast on saadetud
kosmosesse meteoroloogiliste sateliitide süsteeme. Nende kaugus Maast on kuni 36
000 km ja nad liiguvad niisama kiiresti, kui Maa pöörleb. Need sateliidid on
Maapinna suhtes paigal, taevavõlvil just nagu ühte punkti kinnitatud. Neid
nimetatakse geostatsionaarseteks sateliitideks.